Vaimne areng sarnaneb sageli maja ehitamisega, kus edu saavutamiseks on hädavajalik alustada kindlast ja tugevast vundamendist, mitte kiirustada otse katuse ehitamise juurde. Yama, Niyama on joogas selleks vundamendiks. Ashtanga jooga süsteemis on kaheksa astet. Need on: Yama (Eetilised piirangud), Niyama (Spirituaalsed kohustused), Asana (Kehapositsioonid), Pranayama (Hingamise kontroll), Pratyahara (Meelte kontroll), Dharana (Kontsentratsioon), Dhyana (Meditatsioon), Samadhi (Täielik enese ja Jumala teadvustamine).
Seega Yama, Niyama on esimesed kaks astet, mis moodustavad joogafilosoofia eetilise ja moraalse aluse. Need kaks astet on seotud käitumise, suhete ja isikliku eetika põhimõtetega ning aitavad joogil luua tasakaalu oma sisemise ja välise maailma vahel. Kehaline puhtus ja käitumis kultuur. Kaastunne, alandlikkus, headus, tänulikkus, omakasupüüdmatus, abivalmidus ja empaatia – need on hinge algsed omadused ja neid tuleb kas või kunstlikult harjutada maast madalast. Moraal, viisakus ja etikett aitavad tagada, et meie suhtlus teiste inimestega oleks lugupidav, hooliv ja harmooniline.
Yama – Eetiline distsipliin. Need on käsklused või siis moraalinormid ühiskonnale ja indiviidile, mida mittejärgimine toob kaasa kaose, vägivalla, vale, varguse ja kadeduse.
Nendeks on:
Ahimsa – Sõna ahimsa koosneb osast ‘a’, mis tähendab ‘mitte’, ja himsa, mis tähendab tapmist või vägivalda. See on rohkem kui lihtsalt negatiivne käsk mitte tappa, sest sellel on laiem positiivne tähendus – armastus. See armastus hõlmab kogu loomist, sest me kõik oleme sama Isa – Jumala – lapsed. Joogid usuvad, et igasugune elu hävitamine või kahjustamine on solvang Looja vastu. See hõlmab nii toidu hankimist kui ka enda kaitsmist. Nad rõhutavad, et vägivald on pigem meeleseisund, mis tekib sageli hirmust, nõrkusest, teadmatusest või sisemisest rahutusest. Joogid näevad kõigis elusolendites õigust elule ning usuvad, et nende eesmärk on aidata teisi ja vaadata loomist armastusega. Vägivaldsete olukordade lahendamiseks on õige kasutada armastust ja kaastunnet. Seega on vaja muuta inimeste mõttemaailma ja suhtumist vägivalda, uskudes, et armastuse ja mõistmise kaudu saab lahendada isegi kõige keerulisemad konfliktid.
Satya – ehk tõde on joogafilosoofias kõrgeim moraalne põhimõte. Tõe põhimõte ei piirdu ainult sõnades öeldud tõega, vaid hõlmab tervet eluviisi, mis on rajatud tõele ja aususele. Joogid usuvad, et tõe järgimine puhastab nende meelt ja vabastab nad sisemisest roostest. Tõe kohaselt peab oleme meie mõtlemine, kõnelemine ja tegevus kooskõlas. Igasugune ebatõe rääkimine või ebatõemeelne käitumine on vastuolus tõe põhimõttega. Selleks, et praktiseerida tõde, tuleb kontrollida mitte ainult oma kõnet, vaid ka oma mõtteid ja tegusid. Joogid usuvad ka, et tõe järgimine toob kaasa harmoonia ja tasakaalu elus. Lisaks sõnale on oluline ka mitte tegeleda negatiivse kõnega, nagu laimamine, labane kõne või teiste pühade asjade naeruvääristamine. Kõne kontrollimine aitab juurida kibestumist ja viib sisemise rahu saavutamiseni.
Asteya – Asteya ehk mitte varastamine on oluline eetiline põhimõte joogafilosoofias. See põhimõte rõhutab soovi puudumist omada ja nautida seda, mis kuulub teisele inimesele, sest see soov viib pahede toimepanemiseni. Asteya tähendab mitte ainult teise vara võtmist ilma loata, vaid ka millegi kasutamist muul otstarbel kui algselt ette nähtud või kauem, kui selle omanik lubab. See hõlmab omastamist, usalduse rikkumist, halduse halba juhtimist ja väärkasutamist. Ihaldus muudab sisemise rahu vee sogaseks. See teeb inimesed alatuks ja halvaks ning piirab nende vaimset kasvu. Seega Joogil on ainult üks ihaldus, ja see on Jumala teenimine.
Brahmacharya – hõlmab kasinust, religioosset õppimist ja enesevalitsust (seksuaalne enesedistsipliin), mis hõlmab seksuaalsete naudingute vältimist või piiramist. Selle kontseptsiooni kohaselt võib seemnekaotus (sperma ejakulatsioon) viia surmani, samas kui selle säilitamine võib tagada elu pikemaajalise säilimise või vaimse arengu.
Aparigraha – on joogafilosoofias oluline põhimõte, mille tähendus on kogumisest hoidumine või mittekogumine. See on tihedalt seotud põhimõttega “asteya” (mittevarastamine), mis hõlmab ka seda, et ei tohiks midagi võtta ilma selle eest õiglaselt töötamata või teiste heasoovlikkusest, sest see näitab vaimset vaesust ja puudumist usaldusest kõrgema jõu ja iseenda vastu tuleviku suhtes. Joogi praktiseerib seda põhimõtet, et lihtsustada oma elu ja treenida oma meelt mitte reageerima kõikidele maailma häirivatele sündmustele. Selle lähenemisviisi tulemusena saavutab joogi sisemise rahu ja suudab ületada illusioonide ja kannatuste maailma. Ta mõistab, et tõeline õnn ja rahu ei pärine materiaalsetest asjadest ega nende kogumisest, vaid sisemisest tasakaalust ja vaimsest teekonnast. Sri Krishna antud lubadust Arjunale Bhagavad Gitas: “Nendele, kes teenivad mind täieliku pühendumusega, kes on iga hetk minuga harmoonias, toon täieliku turvalisuse. Ma rahuldan kõik nende vajadused ja kaitsen neid igavesti.” See lubadus toob joogile sisemise rahu ja kindluse, teades, et ta on ühenduses kõrgema jõuga.
Niyama on aga positiivsed vaimsed kohustused igapäeva rutiinis, mis kehtivad individuaalse distsipliini kohta.
Saucha – Keha puhtus on heaolu jaoks hädavajalik. Kuigi head harjumused nagu pesemine puhastavad keha väliselt, puhastavad asana ja pranayāma seda sisemiselt. Asanate praktiseerimine toniseerib kogu keha ja eemaldab ületarbimise tagajärjel tekkinud toksiinid ja saasteained. Pranayama puhastab ja ventileerib kopse, hapnikuga veresooni ja puhastab närvisüsteemi. Kuid füüsilise keha puhastamisest olulisem on meele puhastamine häirivatest emotsioonidest nagu vihkamine, kirg, viha, himu, ahnus, eksitus ja uhkus. Veelgi olulisem on intellekti (buddhi) puhastamine ebapuhastest mõtetest. Meele saaste pestakse bhakti (Jumala kummarduse) vees. Intellekti või mõistuse saaste põletatakse svadhyaya (eneseteadvuse uurimise) tulega. See sisemine puhastus annab sära ja rõõmu. See toob kaasa helduse ja ajab minema vaimse valu, meeleheite ja kurbuse. Kui inimene on helde, näeb ta teistes voorusi ja mitte ainult nende vigu. Austus, mida üks näitab teiste vooruste vastu, muudab ta ise austust väärivaks ja aitab tal võidelda omaenda murede ja raskustega. Lisaks keha, mõtte ja sõna puhtusele on vajalik ka puhas toit. Peale toiduvalmistamise puhtuse jälgimist on vaja jälgida ka seda, kuidas toit hangitakse. Toit peaks olema valitud tervise, jõu, energia ja elu toetamiseks. See peaks olema lihtne, toitev, mahlane ja rahustav, vältides hapusid, kibedaid, soolaseid, vürtsikaid, põletavaid, riknenud, maitsetuid, raskeid ja ebapuhtaid toite. Oluline on ka suhtumine toitu, kuna see mõjutab iseloomu ja tervist. Joogafilosoofias peetakse toitu vahendiks oma eksistentsi toetamiseks, vältides ülesöömist ja seedehäireid. Seetõttu järgib joogapraktikant lõpuks taimetoitlase dieeti, et saavutada ühepunktiline tähelepanu ja vaimne areng.
Santosha – ehk rahulolu peab olema kultiveeritud. Meel, mis ei ole rahul, ei suuda keskenduda. Joogi jaoks ei ole puudu millestki ja seega on ta loomulikult rahulolev.
Tapas – See hõlmab puhastumist, enesedistsipliini ja askeesi. Tapas on teadlik pingutus saavutada lõplik ühinemine Jumalaga ja põletada kõik soovid, mis selle eesmärgi teele jäävad. Väärikas eesmärk muudab elu valgustatuks, puhtaks ja jumalikuks. Ilma sellise eesmärgita pole tegevusel ja palvel mingit väärtust. Elu ilma tapasjata on nagu süda ilma armastuseta. Mõistus ei suuda Jumalani jõuda ilma enesedistsipliinita.
Svadhyaya – See hõlmab vaimse kirjanduse lugemist ja eneseanalüüsi, mis tähendab iseenda paremate omaduste arendamist ja Jumalikuga ühinemise teadlikku pingutust. See hõlmab enese puhastamist, enesedistsipliini ja askeesi, mis toob kaasa muutuse maailmapildis ja aitab mõista, et kogu loodu on mõeldud jumalikku teenimiseks (bhakti) ja mitte lihtsalt naudinguks (bhoga). Samuti aitab see mõista, et kogu loodu on Jumalik ja seesama Jumalik energia, mis liigutab universumit, on ka inimeses endas.
Ishvara Pranidhana – tähendab oma tegude ja tahte pühendamist Jumalale. See, kellel on usk Jumalasse, ei tunne meeleheidet. Ta saab valgustuse (tejas). See, kes teab, et kogu loodu kuulub Jumalale, ei paisuta ennast uhkusega ega ole võimujoobes. Ta ei kummardu isekate eesmärkide saavutamiseks; tema pea kummardub ainult Jumalateenistuseks. Isvara pranidhana aitab inimesel leida juhiseid ja jõudu elus edasiliikumiseks ning aitab tal tunnetada, et ta pole üksi, vaid on ühenduses kõrgema jõuga. See toob kaasa vaimse rahu ja tasakaalu ning aitab ületada egoismi ja isekust.
Materiaalsete kohustuste ja vaimse arengu tasakaalu säilitamine on tänapäeval üha olulisem teema. Meie kultuur kaldub sageli keskenduma materiaalsetele saavutustele, karjäärile ja varandusele, unustades vaimse kasvu ja tasakaalu tähtsuse. Kui meil ei ole häid iseloomuomadusi ja vaimset kultuuri siis näeme igapäeva elust, mis juhtub paljude inimeste psüühikaga, kes on kas ülikuulsad, rikkad või akadeemiliselt targad.
Miks see ettevalmistus on oluline? Sest vaimne praktika võib paljastada sügavad sisemised aspektid, millega me ei ole varem tegelenud. Seega, kui me ei ole valmis, võib see olla valus või isegi kahjulik kogemus. Seetõttu on mõistlik astuda vaimse arengu teele teadlikult ja vastutustundlikult.
Yama Niyama
Ly Tolberg
Yama ja Niyama – Eetilised ja moraalsed alused.
Vaimne areng sarnaneb sageli maja ehitamisega, kus edu saavutamiseks on hädavajalik alustada kindlast ja tugevast vundamendist, mitte kiirustada otse katuse ehitamise juurde. Yama, Niyama on joogas selleks vundamendiks. Ashtanga jooga süsteemis on kaheksa astet. Need on: Yama (Eetilised piirangud), Niyama (Spirituaalsed kohustused), Asana (Kehapositsioonid), Pranayama (Hingamise kontroll), Pratyahara (Meelte kontroll), Dharana (Kontsentratsioon), Dhyana (Meditatsioon), Samadhi (Täielik enese ja Jumala teadvustamine).
Seega Yama, Niyama on esimesed kaks astet, mis moodustavad joogafilosoofia eetilise ja moraalse aluse. Need kaks astet on seotud käitumise, suhete ja isikliku eetika põhimõtetega ning aitavad joogil luua tasakaalu oma sisemise ja välise maailma vahel. Kehaline puhtus ja käitumis kultuur. Kaastunne, alandlikkus, headus, tänulikkus, omakasupüüdmatus, abivalmidus ja empaatia – need on hinge algsed omadused ja neid tuleb kas või kunstlikult harjutada maast madalast. Moraal, viisakus ja etikett aitavad tagada, et meie suhtlus teiste inimestega oleks lugupidav, hooliv ja harmooniline.
Yama – Eetiline distsipliin. Need on käsklused või siis moraalinormid ühiskonnale ja indiviidile, mida mittejärgimine toob kaasa kaose, vägivalla, vale, varguse ja kadeduse.
Nendeks on:
Ahimsa – Sõna ahimsa koosneb osast ‘a’, mis tähendab ‘mitte’, ja himsa, mis tähendab tapmist või vägivalda. See on rohkem kui lihtsalt negatiivne käsk mitte tappa, sest sellel on laiem positiivne tähendus – armastus. See armastus hõlmab kogu loomist, sest me kõik oleme sama Isa – Jumala – lapsed. Joogid usuvad, et igasugune elu hävitamine või kahjustamine on solvang Looja vastu. See hõlmab nii toidu hankimist kui ka enda kaitsmist. Nad rõhutavad, et vägivald on pigem meeleseisund, mis tekib sageli hirmust, nõrkusest, teadmatusest või sisemisest rahutusest. Joogid näevad kõigis elusolendites õigust elule ning usuvad, et nende eesmärk on aidata teisi ja vaadata loomist armastusega. Vägivaldsete olukordade lahendamiseks on õige kasutada armastust ja kaastunnet. Seega on vaja muuta inimeste mõttemaailma ja suhtumist vägivalda, uskudes, et armastuse ja mõistmise kaudu saab lahendada isegi kõige keerulisemad konfliktid.
Satya – ehk tõde on joogafilosoofias kõrgeim moraalne põhimõte. Tõe põhimõte ei piirdu ainult sõnades öeldud tõega, vaid hõlmab tervet eluviisi, mis on rajatud tõele ja aususele. Joogid usuvad, et tõe järgimine puhastab nende meelt ja vabastab nad sisemisest roostest. Tõe kohaselt peab oleme meie mõtlemine, kõnelemine ja tegevus kooskõlas. Igasugune ebatõe rääkimine või ebatõemeelne käitumine on vastuolus tõe põhimõttega. Selleks, et praktiseerida tõde, tuleb kontrollida mitte ainult oma kõnet, vaid ka oma mõtteid ja tegusid. Joogid usuvad ka, et tõe järgimine toob kaasa harmoonia ja tasakaalu elus. Lisaks sõnale on oluline ka mitte tegeleda negatiivse kõnega, nagu laimamine, labane kõne või teiste pühade asjade naeruvääristamine. Kõne kontrollimine aitab juurida kibestumist ja viib sisemise rahu saavutamiseni.
Asteya – Asteya ehk mitte varastamine on oluline eetiline põhimõte joogafilosoofias. See põhimõte rõhutab soovi puudumist omada ja nautida seda, mis kuulub teisele inimesele, sest see soov viib pahede toimepanemiseni. Asteya tähendab mitte ainult teise vara võtmist ilma loata, vaid ka millegi kasutamist muul otstarbel kui algselt ette nähtud või kauem, kui selle omanik lubab. See hõlmab omastamist, usalduse rikkumist, halduse halba juhtimist ja väärkasutamist. Ihaldus muudab sisemise rahu vee sogaseks. See teeb inimesed alatuks ja halvaks ning piirab nende vaimset kasvu. Seega Joogil on ainult üks ihaldus, ja see on Jumala teenimine.
Brahmacharya – hõlmab kasinust, religioosset õppimist ja enesevalitsust (seksuaalne enesedistsipliin), mis hõlmab seksuaalsete naudingute vältimist või piiramist. Selle kontseptsiooni kohaselt võib seemnekaotus (sperma ejakulatsioon) viia surmani, samas kui selle säilitamine võib tagada elu pikemaajalise säilimise või vaimse arengu.
Aparigraha – on joogafilosoofias oluline põhimõte, mille tähendus on kogumisest hoidumine või mittekogumine. See on tihedalt seotud põhimõttega “asteya” (mittevarastamine), mis hõlmab ka seda, et ei tohiks midagi võtta ilma selle eest õiglaselt töötamata või teiste heasoovlikkusest, sest see näitab vaimset vaesust ja puudumist usaldusest kõrgema jõu ja iseenda vastu tuleviku suhtes. Joogi praktiseerib seda põhimõtet, et lihtsustada oma elu ja treenida oma meelt mitte reageerima kõikidele maailma häirivatele sündmustele. Selle lähenemisviisi tulemusena saavutab joogi sisemise rahu ja suudab ületada illusioonide ja kannatuste maailma. Ta mõistab, et tõeline õnn ja rahu ei pärine materiaalsetest asjadest ega nende kogumisest, vaid sisemisest tasakaalust ja vaimsest teekonnast. Sri Krishna antud lubadust Arjunale Bhagavad Gitas: “Nendele, kes teenivad mind täieliku pühendumusega, kes on iga hetk minuga harmoonias, toon täieliku turvalisuse. Ma rahuldan kõik nende vajadused ja kaitsen neid igavesti.” See lubadus toob joogile sisemise rahu ja kindluse, teades, et ta on ühenduses kõrgema jõuga.
Niyama on aga positiivsed vaimsed kohustused igapäeva rutiinis, mis kehtivad individuaalse distsipliini kohta.
Saucha – Keha puhtus on heaolu jaoks hädavajalik. Kuigi head harjumused nagu pesemine puhastavad keha väliselt, puhastavad asana ja pranayāma seda sisemiselt. Asanate praktiseerimine toniseerib kogu keha ja eemaldab ületarbimise tagajärjel tekkinud toksiinid ja saasteained. Pranayama puhastab ja ventileerib kopse, hapnikuga veresooni ja puhastab närvisüsteemi. Kuid füüsilise keha puhastamisest olulisem on meele puhastamine häirivatest emotsioonidest nagu vihkamine, kirg, viha, himu, ahnus, eksitus ja uhkus. Veelgi olulisem on intellekti (buddhi) puhastamine ebapuhastest mõtetest. Meele saaste pestakse bhakti (Jumala kummarduse) vees. Intellekti või mõistuse saaste põletatakse svadhyaya (eneseteadvuse uurimise) tulega. See sisemine puhastus annab sära ja rõõmu. See toob kaasa helduse ja ajab minema vaimse valu, meeleheite ja kurbuse. Kui inimene on helde, näeb ta teistes voorusi ja mitte ainult nende vigu. Austus, mida üks näitab teiste vooruste vastu, muudab ta ise austust väärivaks ja aitab tal võidelda omaenda murede ja raskustega. Lisaks keha, mõtte ja sõna puhtusele on vajalik ka puhas toit. Peale toiduvalmistamise puhtuse jälgimist on vaja jälgida ka seda, kuidas toit hangitakse. Toit peaks olema valitud tervise, jõu, energia ja elu toetamiseks. See peaks olema lihtne, toitev, mahlane ja rahustav, vältides hapusid, kibedaid, soolaseid, vürtsikaid, põletavaid, riknenud, maitsetuid, raskeid ja ebapuhtaid toite. Oluline on ka suhtumine toitu, kuna see mõjutab iseloomu ja tervist. Joogafilosoofias peetakse toitu vahendiks oma eksistentsi toetamiseks, vältides ülesöömist ja seedehäireid. Seetõttu järgib joogapraktikant lõpuks taimetoitlase dieeti, et saavutada ühepunktiline tähelepanu ja vaimne areng.
Santosha – ehk rahulolu peab olema kultiveeritud. Meel, mis ei ole rahul, ei suuda keskenduda. Joogi jaoks ei ole puudu millestki ja seega on ta loomulikult rahulolev.
Tapas – See hõlmab puhastumist, enesedistsipliini ja askeesi. Tapas on teadlik pingutus saavutada lõplik ühinemine Jumalaga ja põletada kõik soovid, mis selle eesmärgi teele jäävad. Väärikas eesmärk muudab elu valgustatuks, puhtaks ja jumalikuks. Ilma sellise eesmärgita pole tegevusel ja palvel mingit väärtust. Elu ilma tapasjata on nagu süda ilma armastuseta. Mõistus ei suuda Jumalani jõuda ilma enesedistsipliinita.
Svadhyaya – See hõlmab vaimse kirjanduse lugemist ja eneseanalüüsi, mis tähendab iseenda paremate omaduste arendamist ja Jumalikuga ühinemise teadlikku pingutust. See hõlmab enese puhastamist, enesedistsipliini ja askeesi, mis toob kaasa muutuse maailmapildis ja aitab mõista, et kogu loodu on mõeldud jumalikku teenimiseks (bhakti) ja mitte lihtsalt naudinguks (bhoga). Samuti aitab see mõista, et kogu loodu on Jumalik ja seesama Jumalik energia, mis liigutab universumit, on ka inimeses endas.
Ishvara Pranidhana – tähendab oma tegude ja tahte pühendamist Jumalale. See, kellel on usk Jumalasse, ei tunne meeleheidet. Ta saab valgustuse (tejas). See, kes teab, et kogu loodu kuulub Jumalale, ei paisuta ennast uhkusega ega ole võimujoobes. Ta ei kummardu isekate eesmärkide saavutamiseks; tema pea kummardub ainult Jumalateenistuseks. Isvara pranidhana aitab inimesel leida juhiseid ja jõudu elus edasiliikumiseks ning aitab tal tunnetada, et ta pole üksi, vaid on ühenduses kõrgema jõuga. See toob kaasa vaimse rahu ja tasakaalu ning aitab ületada egoismi ja isekust.
Materiaalsete kohustuste ja vaimse arengu tasakaalu säilitamine on tänapäeval üha olulisem teema. Meie kultuur kaldub sageli keskenduma materiaalsetele saavutustele, karjäärile ja varandusele, unustades vaimse kasvu ja tasakaalu tähtsuse. Kui meil ei ole häid iseloomuomadusi ja vaimset kultuuri siis näeme igapäeva elust, mis juhtub paljude inimeste psüühikaga, kes on kas ülikuulsad, rikkad või akadeemiliselt targad.
Miks see ettevalmistus on oluline? Sest vaimne praktika võib paljastada sügavad sisemised aspektid, millega me ei ole varem tegelenud. Seega, kui me ei ole valmis, võib see olla valus või isegi kahjulik kogemus. Seetõttu on mõistlik astuda vaimse arengu teele teadlikult ja vastutustundlikult.