Mõnikord võrreldakse elu kui olelusvõitlust, kus peame hoidma korras argipäeva rünnakuliini, sealhulgas tervise, suhted ja töö. Kogu tähelepanu ja energia suunatakse lihtsate vajaduste rahuldamisele, mis nõuab materiaalse energia pidevat panustamist. Püüame õnne leida välismõjutustega, kuid sageli ei suuda näha oma tagalas peituvaid nõrkusi.
Elame elu, püüdes väliste vahendite abil õnne saavutada, kuid unustame sageli näha meie enda omaduste nõrku kohti.
Kujundlikult öeldes võib öelda, et meie õnneriiki õõnestavad salaja viis reeturit. Need viis “Kleshat” on jooga süsteemis välja toodud nõrkused, mis takistavad meil saavutamast tõelist õnne.
AVIDYA – Teadmatus. See on kehaline kontsepsioon elust ja illusoorne püüdlus armastust leida läbi meelte ja väliste rikkuste. Lihtsate teadmiste puudus, mis on mateeria ja vaimse energia vahe. Ajutisi asju võtame igaveste pähe.
ASMITA – Valeego. Fiosoofia, et mina olen see keha ja kõik sugulased ning vahendid kuuluvad mulle. Püüdlus koguda võimalikult palju rikkusi ja nii saavutada austusväärne positsioon kõigi silmis.
RAGA – Kiindumus materiaalsetesse naudingutesse. See on tõsine haigus meis kõigis, sest mõistus tüdineb kiiresti ka kõige suuremast heaolust. Selline lõputu võidu ajamine ühest ajutisest meelelisest naudingust teise. Vaatame maailma pideva ekspluateerimise pilguga. Probleem on selles, et hing ei saa kunagi läbi välise energia rahuldust. Ajalugu näitab sadades lugudes, kuidas maailma kõige rikkamad ja kuulsamad eeskujud ilma vaimsete teadmisteta Jumalast ja enda igavesest minast lõpetasid ikka kurvalt.
DVESHA – Viha ja sallimatus. Harjumus otsida oma kannatuste põhjusi väljast poolt. Pidev kriitika ja süüdistamine.
ABHINIVESHA – Sõltuvused ja hirm surma ees, jõuetus muuta oma madalaid harjumusi ning iseloomu – see loob justkui suletud ringi, kus uhkus takistab abi ja õnnistuste otsimist väljastpoolt. See on enesekesksuse viimane faas, kus inimene lööb käega kõigele ja võtab viimase, mõtlemata teiste vajadustele.
Eneseteadvustamine on eeltingimus suuremate imede mõistmisele. Kui oleme saanud saatuse käest korduvalt “vastu pükse”, istume sõduritena maha ja küsime endalt: kas ehk meie sisemaailma tagalas on võimalus midagi korrastada või jätkame rüdeliinil lahmimist.
Jah, Vedades on selgelt selgitatud, et kahesuse maailmas ei saa suuri asju muuta, nagu külm ja soe, rikas ja vaene, sünni ja surma tsüklid jne. Alateadvuses on samastumise jõud talletunud nii sügavale, et iga vale harjumuse ümberhäälestamine on terve lõputu ooper – võimatu missioon.
Krishna Bhagavad Gitas ütleb otsekoheselt, et mehaaniliste jõupingutustega ei suuda väike elusolend kunagi pääseda kannatuste keerisest välja. See nõuab tervet kultuuri ja abipaketti, et hakata samm-sammult ümber häälestama oma teadvust ja käitumist.
Selles kultuuriruumis on elurõõmu leidmise vahendid sageli vastuolus sügava tõelise hingeenergiaga. Näiteks, kui vaatame huvitavat filmi lõõgastumise eesmärgil, kus on teadvust madaldavad elemendid, siis selle eest me sageli maksame – kuritegevus ja kehaline ekspluateerimine kasvavad.
Raskus seisneb selles, et õige suhtluse ja vaimu kosutava meelelahutuse leidmine nõuab vaeva. Kui me ei teadvusta, kui mõjutatav ja haavatav on meie olemus, jätkame märkamatult ühest kaotusest teise liikumist. Kõik objektid, värvid, sõnad, helid ja maitsed omavad oma mõju ja see on ka juba tänapäeva teadlaste poolt mitmel tasandil mõõdetud. On palju valikuid looduses, mis võib meid juhatada ülespoole või märkamatult jõuetuse ja hirmude maailma. Transdendentaalsete teadmiste valguse mõõgaga suudame võita pimeduse. See tähendab, et teritame oma tähelepanu enda ja ümbritseva suhtes ning võtame selle esimese minuti. Elu koosneb erinevatest aja ja sündmuste tsüklitest. Niikaua kui see nõiaring kordub, peame tegelikult muutma vana korduvat karuselli süsteemi. Julgust, usku ja pealehakkamist on vaja selle muutuse alustamiseks kohe! Otsusekindlus ja tegematta jätmine on samal tasemel – igal juhul juhtub asju. Alati on olemas Esivanemate, Emakese Looduse ja Jumala õnnistused igas väikeses püüdluses. Me ei ole kunagi üksi, isegi kui see mõnikord nii paistab. Lihtsalt oma valikuvabaduse raames peame ise miinimumini midagi ära tegema.
Viis kannatuste põhjust
Arne Lauri
Mõnikord võrreldakse elu kui olelusvõitlust, kus peame hoidma korras argipäeva rünnakuliini, sealhulgas tervise, suhted ja töö. Kogu tähelepanu ja energia suunatakse lihtsate vajaduste rahuldamisele, mis nõuab materiaalse energia pidevat panustamist. Püüame õnne leida välismõjutustega, kuid sageli ei suuda näha oma tagalas peituvaid nõrkusi.
Elame elu, püüdes väliste vahendite abil õnne saavutada, kuid unustame sageli näha meie enda omaduste nõrku kohti.
Kujundlikult öeldes võib öelda, et meie õnneriiki õõnestavad salaja viis reeturit. Need viis “Kleshat” on jooga süsteemis välja toodud nõrkused, mis takistavad meil saavutamast tõelist õnne.
AVIDYA – Teadmatus. See on kehaline kontsepsioon elust ja illusoorne püüdlus armastust leida läbi meelte ja väliste rikkuste. Lihtsate teadmiste puudus, mis on mateeria ja vaimse energia vahe. Ajutisi asju võtame igaveste pähe.
ASMITA – Valeego. Fiosoofia, et mina olen see keha ja kõik sugulased ning vahendid kuuluvad mulle. Püüdlus koguda võimalikult palju rikkusi ja nii saavutada austusväärne positsioon kõigi silmis.
RAGA – Kiindumus materiaalsetesse naudingutesse. See on tõsine haigus meis kõigis, sest mõistus tüdineb kiiresti ka kõige suuremast heaolust. Selline lõputu võidu ajamine ühest ajutisest meelelisest naudingust teise. Vaatame maailma pideva ekspluateerimise pilguga. Probleem on selles, et hing ei saa kunagi läbi välise energia rahuldust. Ajalugu näitab sadades lugudes, kuidas maailma kõige rikkamad ja kuulsamad eeskujud ilma vaimsete teadmisteta Jumalast ja enda igavesest minast lõpetasid ikka kurvalt.
DVESHA – Viha ja sallimatus. Harjumus otsida oma kannatuste põhjusi väljast poolt. Pidev kriitika ja süüdistamine.
ABHINIVESHA – Sõltuvused ja hirm surma ees, jõuetus muuta oma madalaid harjumusi ning iseloomu – see loob justkui suletud ringi, kus uhkus takistab abi ja õnnistuste otsimist väljastpoolt. See on enesekesksuse viimane faas, kus inimene lööb käega kõigele ja võtab viimase, mõtlemata teiste vajadustele.
Eneseteadvustamine on eeltingimus suuremate imede mõistmisele. Kui oleme saanud saatuse käest korduvalt “vastu pükse”, istume sõduritena maha ja küsime endalt: kas ehk meie sisemaailma tagalas on võimalus midagi korrastada või jätkame rüdeliinil lahmimist.
Jah, Vedades on selgelt selgitatud, et kahesuse maailmas ei saa suuri asju muuta, nagu külm ja soe, rikas ja vaene, sünni ja surma tsüklid jne. Alateadvuses on samastumise jõud talletunud nii sügavale, et iga vale harjumuse ümberhäälestamine on terve lõputu ooper – võimatu missioon.
Krishna Bhagavad Gitas ütleb otsekoheselt, et mehaaniliste jõupingutustega ei suuda väike elusolend kunagi pääseda kannatuste keerisest välja. See nõuab tervet kultuuri ja abipaketti, et hakata samm-sammult ümber häälestama oma teadvust ja käitumist.
Selles kultuuriruumis on elurõõmu leidmise vahendid sageli vastuolus sügava tõelise hingeenergiaga. Näiteks, kui vaatame huvitavat filmi lõõgastumise eesmärgil, kus on teadvust madaldavad elemendid, siis selle eest me sageli maksame – kuritegevus ja kehaline ekspluateerimine kasvavad.
Raskus seisneb selles, et õige suhtluse ja vaimu kosutava meelelahutuse leidmine nõuab vaeva. Kui me ei teadvusta, kui mõjutatav ja haavatav on meie olemus, jätkame märkamatult ühest kaotusest teise liikumist. Kõik objektid, värvid, sõnad, helid ja maitsed omavad oma mõju ja see on ka juba tänapäeva teadlaste poolt mitmel tasandil mõõdetud. On palju valikuid looduses, mis võib meid juhatada ülespoole või märkamatult jõuetuse ja hirmude maailma. Transdendentaalsete teadmiste valguse mõõgaga suudame võita pimeduse. See tähendab, et teritame oma tähelepanu enda ja ümbritseva suhtes ning võtame selle esimese minuti. Elu koosneb erinevatest aja ja sündmuste tsüklitest. Niikaua kui see nõiaring kordub, peame tegelikult muutma vana korduvat karuselli süsteemi. Julgust, usku ja pealehakkamist on vaja selle muutuse alustamiseks kohe! Otsusekindlus ja tegematta jätmine on samal tasemel – igal juhul juhtub asju. Alati on olemas Esivanemate, Emakese Looduse ja Jumala õnnistused igas väikeses püüdluses. Me ei ole kunagi üksi, isegi kui see mõnikord nii paistab. Lihtsalt oma valikuvabaduse raames peame ise miinimumini midagi ära tegema.