Kohe alguseks tuleb mainida, et armastus ja hoolitsus on tähtsamad, kui et, kas kellegil on rohkem õigus. On ka ütlus – keegi ei hooli palju sa tead vaid kõik tahavad teada palju sa hoolid. Tarkused tulevad ise meieni, kui enne seda käib tingimusteta armastus. Kui me räägime igavestest tarkustest, mis on Pühakirjades siis on kolm versiooni kuidas neid seedida ja rakendada. Esimene on Absoluteerimine – ehk võtame mingi osa tekstidest ja fanaatiliselt taome seda endale ja kogu maailmale. See on natuke ebakindel juba sellepärast, et Vaimses autoriteetses kirjanduses on palju vastuolusi. Näiteks öeldakse ühes kohas, et pere on nagu kindlus ja teises vedade osas, et sügav põhjatu must kaev. Nii, et algaja kes ei tea konteksti võib ise valida, mis osa ta valib oma suva järgi kõigile hüüdmiseks. Teine versioon on relatiivsuse kasutamine. Ka see on ohtlik mäng. Ise oma mõistuse ja meelte kontrolli all olles vääname tõdesi ja julgelt teatame, et elu on suhteline ning siin mõeldakse just nii. Kuna meie olemus on materiaasete samastamiste küüsis siis oma piiratuses mugavdame kõiki meie suva järgi. Sealt ka usu sõjad ja lõputud konfliktid. Fanaatilisus on see, et kui mulle sobib siis peab ka kõigile sama vitsaga olema. Kuldne kesktee on parim tarkade tekstide omastamisel. Kui on eeskuju ja õpetaja, kes meile oskab lahti seletada universaalsed muutumatud tõed ning iga vastuolu vastavalt kontekstile ja põhi printsiipidele. On ju paljud soovitused Pühakirjades, mis meie ajastule pole praktilised ja samas Üldised Loodusseadused, mida ei saa väänata. See ongi suur kunst või nagu kaitse, et sellest on veel vähe, kui meie teele satuvad vaimsed Pühakirjad vaid läbi alandlikkuse ja praktika ning õige juhendaja alles vaikselt avanevad taeva väravad. Ka on klassikaline probleem pärast esimest vasika vaimustust vaimsel teel, et hakkad nägema mingil etapil ka paljudes praktiseerijates vigu ning ka usulises organisatsioonis puudusi. See on suur üllatus alguses, sest alateadlikult arvasime, et vaimne elu on tingimusteta puhta armastuse võidukäik. Siin on vaja jälle häid kogenuid õpetajaid, kes rahulikult oskavad olulist ja teisejärgulist eraldada ning lahti seletada. See, et keegi libastub ja langeb oma spirtuaalselt teelt on samuti loomulik osa paraktiseeriatele. Ka mõni liider võib üllatada ning algajat shokeerida oma käitumisega. See on hea, et me näeme neid nõrkusi vaimsel teel aga see ei tohi meie enda püüdlusi ja regulaarset pühendunud teenimist häirida. Aga loomulikult võib see alguses nõrgestada usku ning tekitada küsimusi. Probleemid hakkavad siis kui me ei avalda oma kahtlusi ja pettumusi ning need kasvavad lõpuks meist üle ning lööme käega enda hinge puhastus protsessile. Alati peavad olema vaimsed sõbrad ja ühendus eespool olevate Õpetajatega. Kaks Jumaliku armastuse rööbast – Pühakirjad ja Õpetajate liin – mõlemad paraleelselt. On ka selline kari meie püüdluste rajal, et vahel tahame kohe teada rohkem, kui me seedime. Uudishimu on hea aga kohe hoomata kõrgeid filosoofilisi sügavusi on võimatu, kui praktika pole pikaajaline ja stabiilne. Mõned küsimused tuleb jätta tallele ja õigel ajal loksuvad vastused ise kohale. On veel üks libastumise koht alagajale – see on suur vaimustus kohe kõik senine oma elus ära visata vastikus tundega. Näiteks, kui sugulased on liiga materialistlikud siis lõpetad päeva pealt suhtluse. Tegelikult on ka see suur teadus, kuidas paljud hetke elulised momendid vaikselt samm sammult muuta vaimseks. Muidugi suure hurraaga tahaks algaja entusiasmist visata kõik üle parda ning loobumusliku pühakuna kaugusesse joosta. See on tegelikult rumaluse, laiskuse ning teadmatuse pärusmaa. Ei ole juhuslik, et oleme selliste inimestega ümbritsetud ja sellises riigis ning ajastul. Just mitte lõhkudes vaid trasformeerides saab kõike muuta kvaliteetsemaks. Aga see on eraldi pikk teema mida peab individuaalselt rääkima – kuidas vastaval ajale ja kohale ning tingimustele elada eneseteadvustamise praktikas. Igaljuhul on soovitatav alati sisemiselt olla algaja õpilase meeleolus isegi kui me juba kellegile oleme autoriteet. See on saladus, kuidas uhkus meid ei saa püüda vaimses elus. Nii, et naudime lõputut alandlikku algaja teekonda teiste teenimise vabaduses.
TÕDE JA TARKUS
Ehk algaja mõttemängud
Arne Lauri
Kohe alguseks tuleb mainida, et armastus ja hoolitsus on tähtsamad, kui et, kas kellegil on rohkem õigus. On ka ütlus – keegi ei hooli palju sa tead vaid kõik tahavad teada palju sa hoolid. Tarkused tulevad ise meieni, kui enne seda käib tingimusteta armastus. Kui me räägime igavestest tarkustest, mis on Pühakirjades siis on kolm versiooni kuidas neid seedida ja rakendada. Esimene on Absoluteerimine – ehk võtame mingi osa tekstidest ja fanaatiliselt taome seda endale ja kogu maailmale. See on natuke ebakindel juba sellepärast, et Vaimses autoriteetses kirjanduses on palju vastuolusi. Näiteks öeldakse ühes kohas, et pere on nagu kindlus ja teises vedade osas, et sügav põhjatu must kaev. Nii, et algaja kes ei tea konteksti võib ise valida, mis osa ta valib oma suva järgi kõigile hüüdmiseks. Teine versioon on relatiivsuse kasutamine. Ka see on ohtlik mäng. Ise oma mõistuse ja meelte kontrolli all olles vääname tõdesi ja julgelt teatame, et elu on suhteline ning siin mõeldakse just nii. Kuna meie olemus on materiaasete samastamiste küüsis siis oma piiratuses mugavdame kõiki meie suva järgi. Sealt ka usu sõjad ja lõputud konfliktid. Fanaatilisus on see, et kui mulle sobib siis peab ka kõigile sama vitsaga olema. Kuldne kesktee on parim tarkade tekstide omastamisel. Kui on eeskuju ja õpetaja, kes meile oskab lahti seletada universaalsed muutumatud tõed ning iga vastuolu vastavalt kontekstile ja põhi printsiipidele. On ju paljud soovitused Pühakirjades, mis meie ajastule pole praktilised ja samas Üldised Loodusseadused, mida ei saa väänata. See ongi suur kunst või nagu kaitse, et sellest on veel vähe, kui meie teele satuvad vaimsed Pühakirjad vaid läbi alandlikkuse ja praktika ning õige juhendaja alles vaikselt avanevad taeva väravad. Ka on klassikaline probleem pärast esimest vasika vaimustust vaimsel teel, et hakkad nägema mingil etapil ka paljudes praktiseerijates vigu ning ka usulises organisatsioonis puudusi. See on suur üllatus alguses, sest alateadlikult arvasime, et vaimne elu on tingimusteta puhta armastuse võidukäik. Siin on vaja jälle häid kogenuid õpetajaid, kes rahulikult oskavad olulist ja teisejärgulist eraldada ning lahti seletada. See, et keegi libastub ja langeb oma spirtuaalselt teelt on samuti loomulik osa paraktiseeriatele. Ka mõni liider võib üllatada ning algajat shokeerida oma käitumisega. See on hea, et me näeme neid nõrkusi vaimsel teel aga see ei tohi meie enda püüdlusi ja regulaarset pühendunud teenimist häirida. Aga loomulikult võib see alguses nõrgestada usku ning tekitada küsimusi. Probleemid hakkavad siis kui me ei avalda oma kahtlusi ja pettumusi ning need kasvavad lõpuks meist üle ning lööme käega enda hinge puhastus protsessile. Alati peavad olema vaimsed sõbrad ja ühendus eespool olevate Õpetajatega. Kaks Jumaliku armastuse rööbast – Pühakirjad ja Õpetajate liin – mõlemad paraleelselt. On ka selline kari meie püüdluste rajal, et vahel tahame kohe teada rohkem, kui me seedime. Uudishimu on hea aga kohe hoomata kõrgeid filosoofilisi sügavusi on võimatu, kui praktika pole pikaajaline ja stabiilne. Mõned küsimused tuleb jätta tallele ja õigel ajal loksuvad vastused ise kohale. On veel üks libastumise koht alagajale – see on suur vaimustus kohe kõik senine oma elus ära visata vastikus tundega. Näiteks, kui sugulased on liiga materialistlikud siis lõpetad päeva pealt suhtluse. Tegelikult on ka see suur teadus, kuidas paljud hetke elulised momendid vaikselt samm sammult muuta vaimseks. Muidugi suure hurraaga tahaks algaja entusiasmist visata kõik üle parda ning loobumusliku pühakuna kaugusesse joosta. See on tegelikult rumaluse, laiskuse ning teadmatuse pärusmaa. Ei ole juhuslik, et oleme selliste inimestega ümbritsetud ja sellises riigis ning ajastul. Just mitte lõhkudes vaid trasformeerides saab kõike muuta kvaliteetsemaks. Aga see on eraldi pikk teema mida peab individuaalselt rääkima – kuidas vastaval ajale ja kohale ning tingimustele elada eneseteadvustamise praktikas. Igaljuhul on soovitatav alati sisemiselt olla algaja õpilase meeleolus isegi kui me juba kellegile oleme autoriteet. See on saladus, kuidas uhkus meid ei saa püüda vaimses elus. Nii, et naudime lõputut alandlikku algaja teekonda teiste teenimise vabaduses.