Elu algab meie esimesest hingetõmbest ja lõpeb viimase väljahingamiseg.
Ashtanga jooga neljas haru on Pranayama. Iga päev hingame me teadmatult sisse ja välja ning selles lihtsas igapäevases tegevuses on peidus sügav tähendus. Kui me hingame sisse, lausub meie keha vaikse palve: “Sah” (mis tähendab “Tema ehk Ülihing”) ja iga kord, kui me hingame välja, palume alateadlikult: “Aham” (mis tähendab “Mina”) – SO HUM. See on nagu alateadlik korduv palve, mis toimub kogu elu jooksul. See lihtne palve jätkub kõigis elusolendites kuni nende elu lõpuni. Joogi mõistab selle korduva palve sügavamat tähendust ja seetõttu tunneb ta end vabanenuna kõigist piirangutest. Ta loobub oma hingamisest kui ohvrist Jumalale ja saab vastu eluõhu õnnistuse.
Nüüd aga Pranayamast lähemalt!
“Prana” tähendab lihtsalt eluenergiat – see on see, mis annab meile hinge ja vitaalsuse. Kujutage ette, et prana on nagu tuul, mis liigub meie sees ja annab meile jõudu ja elujõudu. “Ayama” tähendab pikkust, laienemist, venitamist või piiramist.
Aga Pranayama? See on hingamistehnika või praktika, mis aitab meil kontrollida ja juhtida seda eluenergiat. Sellel on kolm olulist osa:
1. Sissehingamine (Puraka): See on siis, kui me võtame õhku sisse ja täidame oma kopsud elujõuga.
2. Väljahingamine (Rechaka): See on vastupidine – me laseme õhu välja ja vabastame sellest kogunenud energiat.
3. Hinge kinni hoidmine (Kumbhaka): Mõnikord hoiame hinge korraks kinni, kui ei hinga sisse ega välja. See aitab meil energiat kontrollida ja tasakaalustada.
Pranayama on nagu võti, mis aitab meil juhtida oma eluenergiat ja saavutada kehas tasakaalu ning rahu. See on väga oluline praktika joogas ja aitab meil tunda end elujõulisemana ja rahulikumana.Hatha jooga tekstides on “Kumbhaka” termin, mida kasutatakse laiemalt ja see hõlmab kõiki kolme põhilist hingamisprotsessi – sissehingamist, väljahingamist ja hingamise peatamist. Sõna “kumbha” viitab tavaliselt anumale, nagu veepurk või kann. See anum saab olla õhust tühi ja täidetud veega või vastupidi – tühi veest ja täidetud õhuga. Seega on olemas kaks peamist kumbhaka seisundit:
Antara Kumbhaka: See seisund tekib pärast täielikku sissehingamist, enne kui hakkab väljahingamine. Selles hetkes hingamine peatub ja energia koguneb.
Bahya Kumbhaka: See seisund tekib pärast täielikku väljahingamist, enne kui hakkab sissehingamine. Ka siin peatub hingamine ja keha saab hetkeks puhata.
Pranayama on põhimõtteliselt hingamise teadus ja see on elu keskpunkt. See nõuab järkjärgulist lähenemist, kohandatuna iga indiviidi võimetele ja füüsilistele piirangutele. Hatha Jooga Pradipika hoiatab, et vale pranayama praktika võib tuua kaasa mitmesuguseid häireid, nagu röhitsus, kõhupuhitus, köha, nohu, peavalu, silmade ja kõrvade valud, närvisüsteemi ärritus ja isegi surm. Seetõttu on oluline õppida aeglast, sügavat, stabiilset ja õiget sissehingamist ja väljahingamist enne kumbhaka proovimist.
Õigesti praktiseeritud pranayama aitab tugevdada keha ja meeli, rahustada närvisüsteemi ning vähendada igasuguseid soove ja ihasid.
Prana individuaalses kehas (jivatma) on osa Universaalse Vaimu (Paramatma) kosmilisest hingamisest. Püütakse harmoneerida individuaalset hingamist (pinda-prana) kosmilise hingamisega (Brahmanda-prana) pranayama praktika kaudu. Kui hingamine on domineeriv, siis iha kontrollitakse, meeled hoitakse kontrolli all ja meel rahuneb. Kui iha on domineeriv, on hingamine segaduses ja meel on rahutu ning mures. Seetõttu valdab joogi hingamise teadust ning hingamise reguleerimise ja kontrolli kaudu valitseb ta meelt ja rahustab selle pidevat liikumist. Pranayama praktikas hoitakse silmi suletuna, et vältida mõtte rändamist. Kui prana ja manas (mõistus) on ühendatud, tekib määratlematu rõõm. Emotsionaalne ärevus mõjutab hingamise kiirust, samamoodi peatab teadlik hingamise reguleerimine emotsionaalse ärevuse. Kuna jooga üks eesmärkidest on kontrollida ja rahustada meelt, õpib joogi kõigepealt pranayama’t, et valitseda hingeõhku. See võimaldab tal kontrollida meeli ja jõuda Pratyahara staadiumisse ehk siis Ashtanga jooga viiend haru juude, sellest juba lähemalt meie järgmises blogis.
Prana Vayu on üks kõige peenemaid energiavorme ja seda võib võrrelda õhuga aga ta on peenema energeeitkaga kui õhk. See vitaalne energia liigub läbi inimkeha ja jaguneb Hatha Jooga tekstide kohaselt viieks põhikategooriaks vastavalt erinevatele funktsioonidele, mida nad täidavad:
Pranayama tehnikad on unikaalsed ja võimsad, kuna need töötavad meie olemuse põhiaspektiga. Hingamisel on märkimisväärne mõju aju lainemustrite reguleerimisele ja mõjutab pranat, suunates ja laiendades seda. See on eriti kasulik tõsistele praktiseerijatele. Algajad õpilased keskenduvad joogapoosidele ja Yama Niyamale. Mis puudutab pranayama praktika alustamise aega, siis see peaks olema sügisel või kevadel, kui kliima on mõõdukas. Pranayamat ei tohiks kunagi alustada äärmuslikus kuumuses, külmas ega vihmase ilmaga, kuna see võib põhjustada teatud terviseprobleeme. Soojematel päevadel saab pranayamat praktiseerida öösiti. Kevadel ning sügisel on õhk puhas ja sobiv praktiseerimiseks. Ära kunagi kiirusta ega kasuta liigset jõudu pranayama praktikas. Oluline on suurendada harjutuse kestust, sügavust väga aeglaselt, kuude ja aastate jooksul. Vähem alati parem kui liiga palju. Pärast iga pranayama seanssi peaksid tundma end hästi, rahulikult, lõdvestunult, funktsionaalselt ja ärkvel. See on võti tervisliku ja jätkusuutliku pranayama praktika juurde. Hingamis harjutusi peaks õppima kogenud Gurult kuna Pranayama on väga võimas ja individuaalselt erinev praktika, mis nõuab spetsiifilist lähenemist. Ainult professionaalne juhendaja suudab õpetada õigeid hingamistehnikaid ja kohandada neid vastavalt iga õpilase vajadustele. Seetõttu ei tohiks kunagi õppida pranayama’t kellegilt, kes pole saanud põhjalikku väljaõpet, kel puudub aastate pikkune praktika ja kes ei saa pakkuda individuaalset juhendamist.
Pranayama ehk hingeõhu teadus
Elu algab meie esimesest hingetõmbest ja lõpeb viimase väljahingamiseg.
Ashtanga jooga neljas haru on Pranayama. Iga päev hingame me teadmatult sisse ja välja ning selles lihtsas igapäevases tegevuses on peidus sügav tähendus. Kui me hingame sisse, lausub meie keha vaikse palve: “Sah” (mis tähendab “Tema ehk Ülihing”) ja iga kord, kui me hingame välja, palume alateadlikult: “Aham” (mis tähendab “Mina”) – SO HUM. See on nagu alateadlik korduv palve, mis toimub kogu elu jooksul. See lihtne palve jätkub kõigis elusolendites kuni nende elu lõpuni. Joogi mõistab selle korduva palve sügavamat tähendust ja seetõttu tunneb ta end vabanenuna kõigist piirangutest. Ta loobub oma hingamisest kui ohvrist Jumalale ja saab vastu eluõhu õnnistuse.
Nüüd aga Pranayamast lähemalt!
“Prana” tähendab lihtsalt eluenergiat – see on see, mis annab meile hinge ja vitaalsuse. Kujutage ette, et prana on nagu tuul, mis liigub meie sees ja annab meile jõudu ja elujõudu. “Ayama” tähendab pikkust, laienemist, venitamist või piiramist.
Aga Pranayama? See on hingamistehnika või praktika, mis aitab meil kontrollida ja juhtida seda eluenergiat. Sellel on kolm olulist osa:
1. Sissehingamine (Puraka): See on siis, kui me võtame õhku sisse ja täidame oma kopsud elujõuga.
2. Väljahingamine (Rechaka): See on vastupidine – me laseme õhu välja ja vabastame sellest kogunenud energiat.
3. Hinge kinni hoidmine (Kumbhaka): Mõnikord hoiame hinge korraks kinni, kui ei hinga sisse ega välja. See aitab meil energiat kontrollida ja tasakaalustada.
Pranayama on nagu võti, mis aitab meil juhtida oma eluenergiat ja saavutada kehas tasakaalu ning rahu. See on väga oluline praktika joogas ja aitab meil tunda end elujõulisemana ja rahulikumana.Hatha jooga tekstides on “Kumbhaka” termin, mida kasutatakse laiemalt ja see hõlmab kõiki kolme põhilist hingamisprotsessi – sissehingamist, väljahingamist ja hingamise peatamist. Sõna “kumbha” viitab tavaliselt anumale, nagu veepurk või kann. See anum saab olla õhust tühi ja täidetud veega või vastupidi – tühi veest ja täidetud õhuga. Seega on olemas kaks peamist kumbhaka seisundit:
Antara Kumbhaka: See seisund tekib pärast täielikku sissehingamist, enne kui hakkab väljahingamine. Selles hetkes hingamine peatub ja energia koguneb.
Bahya Kumbhaka: See seisund tekib pärast täielikku väljahingamist, enne kui hakkab sissehingamine. Ka siin peatub hingamine ja keha saab hetkeks puhata.
Pranayama on põhimõtteliselt hingamise teadus ja see on elu keskpunkt. See nõuab järkjärgulist lähenemist, kohandatuna iga indiviidi võimetele ja füüsilistele piirangutele. Hatha Jooga Pradipika hoiatab, et vale pranayama praktika võib tuua kaasa mitmesuguseid häireid, nagu röhitsus, kõhupuhitus, köha, nohu, peavalu, silmade ja kõrvade valud, närvisüsteemi ärritus ja isegi surm. Seetõttu on oluline õppida aeglast, sügavat, stabiilset ja õiget sissehingamist ja väljahingamist enne kumbhaka proovimist.
Õigesti praktiseeritud pranayama aitab tugevdada keha ja meeli, rahustada närvisüsteemi ning vähendada igasuguseid soove ja ihasid.
Prana individuaalses kehas (jivatma) on osa Universaalse Vaimu (Paramatma) kosmilisest hingamisest. Püütakse harmoneerida individuaalset hingamist (pinda-prana) kosmilise hingamisega (Brahmanda-prana) pranayama praktika kaudu. Kui hingamine on domineeriv, siis iha kontrollitakse, meeled hoitakse kontrolli all ja meel rahuneb. Kui iha on domineeriv, on hingamine segaduses ja meel on rahutu ning mures. Seetõttu valdab joogi hingamise teadust ning hingamise reguleerimise ja kontrolli kaudu valitseb ta meelt ja rahustab selle pidevat liikumist. Pranayama praktikas hoitakse silmi suletuna, et vältida mõtte rändamist. Kui prana ja manas (mõistus) on ühendatud, tekib määratlematu rõõm. Emotsionaalne ärevus mõjutab hingamise kiirust, samamoodi peatab teadlik hingamise reguleerimine emotsionaalse ärevuse. Kuna jooga üks eesmärkidest on kontrollida ja rahustada meelt, õpib joogi kõigepealt pranayama’t, et valitseda hingeõhku. See võimaldab tal kontrollida meeli ja jõuda Pratyahara staadiumisse ehk siis Ashtanga jooga viiend haru juude, sellest juba lähemalt meie järgmises blogis.
Prana Vayu on üks kõige peenemaid energiavorme ja seda võib võrrelda õhuga aga ta on peenema energeeitkaga kui õhk. See vitaalne energia liigub läbi inimkeha ja jaguneb Hatha Jooga tekstide kohaselt viieks põhikategooriaks vastavalt erinevatele funktsioonidele, mida nad täidavad:
Pranayama tehnikad on unikaalsed ja võimsad, kuna need töötavad meie olemuse põhiaspektiga. Hingamisel on märkimisväärne mõju aju lainemustrite reguleerimisele ja mõjutab pranat, suunates ja laiendades seda. See on eriti kasulik tõsistele praktiseerijatele. Algajad õpilased keskenduvad joogapoosidele ja Yama Niyamale. Mis puudutab pranayama praktika alustamise aega, siis see peaks olema sügisel või kevadel, kui kliima on mõõdukas. Pranayamat ei tohiks kunagi alustada äärmuslikus kuumuses, külmas ega vihmase ilmaga, kuna see võib põhjustada teatud terviseprobleeme. Soojematel päevadel saab pranayamat praktiseerida öösiti. Kevadel ning sügisel on õhk puhas ja sobiv praktiseerimiseks. Ära kunagi kiirusta ega kasuta liigset jõudu pranayama praktikas. Oluline on suurendada harjutuse kestust, sügavust väga aeglaselt, kuude ja aastate jooksul. Vähem alati parem kui liiga palju. Pärast iga pranayama seanssi peaksid tundma end hästi, rahulikult, lõdvestunult, funktsionaalselt ja ärkvel. See on võti tervisliku ja jätkusuutliku pranayama praktika juurde. Hingamis harjutusi peaks õppima kogenud Gurult kuna Pranayama on väga võimas ja individuaalselt erinev praktika, mis nõuab spetsiifilist lähenemist. Ainult professionaalne juhendaja suudab õpetada õigeid hingamistehnikaid ja kohandada neid vastavalt iga õpilase vajadustele. Seetõttu ei tohiks kunagi õppida pranayama’t kellegilt, kes pole saanud põhjalikku väljaõpet, kel puudub aastate pikkune praktika ja kes ei saa pakkuda individuaalset juhendamist.