tṛṇād api su-nīcena
taror api sahiṣṇunā
amāninā māna-dena
kīrtanīyaḥ sadā hari
Sri Caitanya 8 õpetuspalve teine värss
Inimene, kes peab ennast madalamaks rohuliblest, kes on sallivam kui puu ning kes ei eelda austust enda isiku suhtes, kuid on alati valmis avaldama kogu lugupidamist teistele, suudab väga kergesti alati korrata Jumala püha nime.
Sellesse värssi ongi peidetud bhakti jooga saladus. Muidugi on meil jälle selline kõrval kahtlus mõte, et kas see maailm ei sõida meist üle, kui oleme sellised pea norgus vaikivad kannatajad. Selleks ongi Vedalike Pühakirjade lõputud lood elust enesest, et teaksime kuidas seda alandlikkuse printsiipi praktiseerida. Näiteks suur sõdalane Arjuna oli sunnitud tapma Kurukshetra lahinguväljal, kuigi ta seda ei tahtnud ja tegi kõik, et lahing ära jääks. Kui on ebaõiglus siis on Kshatriate (sõjameeste) Dharma(kohus) õiglus jalule seada. Just Veedad räägivad nendest ühiskonna reeglitest millal võib vägivalda kasutada ja karma järelmõju sellest ei tule. Vastupidi, kui sinu kohus on üldseaduste nimel tegutseda kasvõi füüsiliselt ja sa seda väldid siis on see patune tegevus. Järgmine klassikaline mõte on tavaliselt, et kõik läbi ajaloo on kasutanud oma spekulatsioone, poliitililisi ning kaubanduslike nippe, et n.n. Jumala nimel sõdida. Selleks ongi vaja äraostmatuid reaalseid kahesusest väljaspool olevaid vaimseid inimesi, kes on sõltumatud aga rasketes küsimustes on neil viimane sõna. Kui otsustavad materiaalsest ajutisest energiast sõltuv seltskond siis on ikka nii, et enamus kannatavad ja väike osa tõusikutest saab hüvesid. See on juba tavaline ajalooline kulunud skeem. Niikaua kui meie keskel pole kõrgeid aatelisi Pühamehi ja naisi, kestab see mida me näeme igapäevaste uudiste voos. Üks lõputu vaidlemise ja süüdistamise fanaatiline vaatemäng nagu polekski lõppu, kus kõik on nii mitme kihiline ning keeruline, et tavaline inimene ohkab kurvalt ja elab lihtsalt päev korraga edasi. Ehk jälle kokkuvõtlikult, kui meil pole kahte võimast rongirööbast – üks rööbas on head eeskujud meie seast, ning teine autoriteetsed Pühakirjad siis see masin võib uhkelt ja kiirelt liikuda aga kahjuks ainult vales suuna kuristiku poole.
Lõpuks siiski on kõige tähtsam sisemine meeleolu. Isegi kui sul on positsioon riielda ja karistada peab hinges olema armastus kõigi elusolendite vastu ning võrdne nägemus. Näitena nagu lapse isa on päikse energia esindaja peres ning peabki läbi armastuse vahel olema konkreetne ja range. Kõrgem pilotaaz on muidugi näha ka oma elu raskusi, kui head Jumala kätt kes vahel meid raputab, kui liiga õhku täis oma uhkuses läheme. Bhakti joogas sellepärast räägitakse alandlikkusest nii palju, et niikaua kui on meis kõrkus ja enesekesksus ei saa kunagi puhas õndsus õitseda. Muidugi kui seda me ei suuda teha siis pakub see reaalsus palju võimalusi end ja teisi petta hetke uimastavate vahenditega. Parem meeltepete korraks kui mitte midagi. Kohe on teadvust madaldav kino, muusika, toit, alkohol, narkootikumid, positsioon jne. kohal ja ahastus koos üksindusega juba ootavad nurga taga nagu näitab dokumentaalselt meile paljude tuntud inimeste elulugu. Seepärast on hea nipp, kui keegi sind kiidab siis võta kompliment vastu aga mõttes täna oma vanemaid ja õpetajat ning Kõigekõrgemat siis ei lähe see alatedvuses uhkuseks. Õige õpetaja ei pea kunagi hinges end õpetajaks vaid oma Õpetaja alandlikuks teenriks, kes juhendaja armust lihtsalt viib asju edasi – nii on ka õige vaimne Guru kaitstud.
Jälle lõpetuseks võib öelda, et see on pikk puhastus protsess millele hetke ühiskond vastu töötab enamjaolt aga Veedalikus tarkuses pidi see olema loomulik vaimse hinge armastuslik seisund – olla õnnelikult alandlik. Kui sa näed maailma läbi puhta südme ja Pühakirjade siis pole eraldi üldse vaeva näha vaja, et alandlikult käituda – see avaldub automaatselt.
Loomulik alandlikkus
Loomulik alandlikkus
Arne Lauri
tṛṇād api su-nīcena
taror api sahiṣṇunā
amāninā māna-dena
kīrtanīyaḥ sadā hari
Sri Caitanya 8 õpetuspalve teine värss
Inimene, kes peab ennast madalamaks rohuliblest, kes on sallivam kui puu ning kes ei eelda austust enda isiku suhtes, kuid on alati valmis avaldama kogu lugupidamist teistele, suudab väga kergesti alati korrata Jumala püha nime.
Sellesse värssi ongi peidetud bhakti jooga saladus. Muidugi on meil jälle selline kõrval kahtlus mõte, et kas see maailm ei sõida meist üle, kui oleme sellised pea norgus vaikivad kannatajad. Selleks ongi Vedalike Pühakirjade lõputud lood elust enesest, et teaksime kuidas seda alandlikkuse printsiipi praktiseerida. Näiteks suur sõdalane Arjuna oli sunnitud tapma Kurukshetra lahinguväljal, kuigi ta seda ei tahtnud ja tegi kõik, et lahing ära jääks. Kui on ebaõiglus siis on Kshatriate (sõjameeste) Dharma(kohus) õiglus jalule seada. Just Veedad räägivad nendest ühiskonna reeglitest millal võib vägivalda kasutada ja karma järelmõju sellest ei tule. Vastupidi, kui sinu kohus on üldseaduste nimel tegutseda kasvõi füüsiliselt ja sa seda väldid siis on see patune tegevus. Järgmine klassikaline mõte on tavaliselt, et kõik läbi ajaloo on kasutanud oma spekulatsioone, poliitililisi ning kaubanduslike nippe, et n.n. Jumala nimel sõdida. Selleks ongi vaja äraostmatuid reaalseid kahesusest väljaspool olevaid vaimseid inimesi, kes on sõltumatud aga rasketes küsimustes on neil viimane sõna. Kui otsustavad materiaalsest ajutisest energiast sõltuv seltskond siis on ikka nii, et enamus kannatavad ja väike osa tõusikutest saab hüvesid. See on juba tavaline ajalooline kulunud skeem. Niikaua kui meie keskel pole kõrgeid aatelisi Pühamehi ja naisi, kestab see mida me näeme igapäevaste uudiste voos. Üks lõputu vaidlemise ja süüdistamise fanaatiline vaatemäng nagu polekski lõppu, kus kõik on nii mitme kihiline ning keeruline, et tavaline inimene ohkab kurvalt ja elab lihtsalt päev korraga edasi. Ehk jälle kokkuvõtlikult, kui meil pole kahte võimast rongirööbast – üks rööbas on head eeskujud meie seast, ning teine autoriteetsed Pühakirjad siis see masin võib uhkelt ja kiirelt liikuda aga kahjuks ainult vales suuna kuristiku poole.
Lõpuks siiski on kõige tähtsam sisemine meeleolu. Isegi kui sul on positsioon riielda ja karistada peab hinges olema armastus kõigi elusolendite vastu ning võrdne nägemus. Näitena nagu lapse isa on päikse energia esindaja peres ning peabki läbi armastuse vahel olema konkreetne ja range. Kõrgem pilotaaz on muidugi näha ka oma elu raskusi, kui head Jumala kätt kes vahel meid raputab, kui liiga õhku täis oma uhkuses läheme. Bhakti joogas sellepärast räägitakse alandlikkusest nii palju, et niikaua kui on meis kõrkus ja enesekesksus ei saa kunagi puhas õndsus õitseda. Muidugi kui seda me ei suuda teha siis pakub see reaalsus palju võimalusi end ja teisi petta hetke uimastavate vahenditega. Parem meeltepete korraks kui mitte midagi. Kohe on teadvust madaldav kino, muusika, toit, alkohol, narkootikumid, positsioon jne. kohal ja ahastus koos üksindusega juba ootavad nurga taga nagu näitab dokumentaalselt meile paljude tuntud inimeste elulugu. Seepärast on hea nipp, kui keegi sind kiidab siis võta kompliment vastu aga mõttes täna oma vanemaid ja õpetajat ning Kõigekõrgemat siis ei lähe see alatedvuses uhkuseks. Õige õpetaja ei pea kunagi hinges end õpetajaks vaid oma Õpetaja alandlikuks teenriks, kes juhendaja armust lihtsalt viib asju edasi – nii on ka õige vaimne Guru kaitstud.
Jälle lõpetuseks võib öelda, et see on pikk puhastus protsess millele hetke ühiskond vastu töötab enamjaolt aga Veedalikus tarkuses pidi see olema loomulik vaimse hinge armastuslik seisund – olla õnnelikult alandlik. Kui sa näed maailma läbi puhta südme ja Pühakirjade siis pole eraldi üldse vaeva näha vaja, et alandlikult käituda – see avaldub automaatselt.