See on ajatu filosoofiline mõtisklus. Öeldakse ka, et õige filosoof on see, kellel on oma vaade asjadele. Me üritame vaadelda elu laiemalt, kasutades selleks universaalseid Veedade tarkusi. On selge, et elumõtteid on palju ja need muutuvad pidevalt, eriti meie ajastul. Kui vaatan oma elu tagasi, siis lapsepõlves tundus elu mõte olevat raha saamine emalt, et lõpuks jäätist osta. Selle nimel pidime olema head lapsed ja emaga hästi läbi saama. Nüüd tundub see naeruväärne ja naiivne. Hiljem tulid teised olulised eesmärgid nagu leida hea partner, omandada haridus, muusikuna karjääri teha jne. See on eluterve tsükkel, kuid kahjuks oleme seda ehk juba miljoneid elusid erinevates kehades läbinud. Mis mõte sel kõigel on, kui surm tuleb lõpuks ikkagi ja kõik saavutatu muutub tolmuks? Või ei olegi sellel kõigeal sügavamat tähendust, vaid lihtsalt elu, mille sees meie väikesed mõistused ekslevad? Nagu üks lugu konnast: Tuli lompi külla ühe konna kauge sugulane ookeani lähedalt ning tiigikonn küsis, kas ookean on suurem kui see minu kodu tiigike. Tule vaata ise kui viitsid seda pikka teekonda läbi teha, vastas sugulane. Tiigikonn oli laisk ja tal ei olnud entusiasmi, kuid ta jäi arutlema, kas ookean on kaks korda suurem või kolm korda… ja filosofeerib siiamaani. Samas on meis ikkagi sügav uudishimu ja katsetamise tung, et leida paremat viisi elada. Jooga filosoofia ütleb otse, et meil on kolm keha: füüsiline, mõtlemise ja vaimne hing. Kui me samastume ainult oma füüsilise keha ja mõtetega, siis oleme lõksus lõputus petuskeemis. Meie olemus on algselt igavene ja muutumatu hing ning kui me ei oska seda toita, jääme alatiseks poolikuks ja rahulolematuks. Kui me kõik kihid ja rollid eest ära võtame, jääb alles Veedade versioonis igavene hing ehk meie algne vaimne keha (svarupa). Algne mina on igavene ja omab ajatut suhet Jumalaga vastavalt oma maitsele(rasa). Kõik religioonid ja Veedade tarkused on selleks, et tõsta meie teadvust kõrgemale nendest ajutistest identifitseerimistest ja teha seda nii, et see ei kahjustaks meie kohustusi ja ülesandeid selles maailmas. Kunstlik loobumine ei ole meile lahendus. Probleemid on meie mõistuses ja nende eest ei saa põgeneda. Peame muutma vaenlase sõbraks ja toitma oma sisemaailma teadvust tõstva puhta informatsiooniga. Lihtsamalt öeldes, kui me ei paranda oma iseloomu ja motivatsioone, suurendab vaimne praktika ainult madalate omaduste nagu viha, kadedus ja iha suurust. See on järkjärguline jooga protsess, kuidas kasutada heade eeskujude ja pühakirjade tarkust, et liikuda õiges suunas esimese praktilise sammu poole. On kolm olulist tuge: Emake loodus, regulaarne vaimne praktika ja tervislik toitumine. Kui teeme edusamme ja saavutame stabiilsuse, on meid raske murda materiaalse maailma kiusatustel. Elumõte algab sellega, et leida eesmärk, mis ei sõltu mööduvatest nähtustest ja kestab igavesti. Seejärel tuleb praktika ja kultuur, kuidas siduda see elumõte igapäevaeluga nii, et see ei ole šokk iseendale ega teistele. Hiljem lahustub elumõte spontaanseks ja ekstaatiliseks armastuseks, mis ei ole sentimentaalne, vaid meie hinge algne olemus – olla Jumalaga lähedas kontaktis ja teenida kogu loomet tingimusteta. Parim õppetund on hetk ja inimesed ümberringi praeguses reaalsuses. Kaardid on juba jagatud ja põgenemisel ei ole mõtet. Jooga filosoofia aitab meil õppida olema õnnelikud selles kehas ja ühiskonnas ning mõista, et need raskused on osa elu õppekavast, mida peame alandlikult ja targalt lahendama. On head eeskujud ja tarkused, kuidas muuta surma-sünni tsükkel armastuse kasuks. Kõik on alati olnud meie hingele hea, siis õppigem seda nägema ning teadvustama. Suur loodus ei ole surnud, vaid tundlikum ja tähelepanelikum meie suhtes kui me ise oleme. Jõudu tööle!
Elumõte
Arne Lauri
See on ajatu filosoofiline mõtisklus. Öeldakse ka, et õige filosoof on see, kellel on oma vaade asjadele. Me üritame vaadelda elu laiemalt, kasutades selleks universaalseid Veedade tarkusi. On selge, et elumõtteid on palju ja need muutuvad pidevalt, eriti meie ajastul. Kui vaatan oma elu tagasi, siis lapsepõlves tundus elu mõte olevat raha saamine emalt, et lõpuks jäätist osta. Selle nimel pidime olema head lapsed ja emaga hästi läbi saama. Nüüd tundub see naeruväärne ja naiivne. Hiljem tulid teised olulised eesmärgid nagu leida hea partner, omandada haridus, muusikuna karjääri teha jne. See on eluterve tsükkel, kuid kahjuks oleme seda ehk juba miljoneid elusid erinevates kehades läbinud. Mis mõte sel kõigel on, kui surm tuleb lõpuks ikkagi ja kõik saavutatu muutub tolmuks? Või ei olegi sellel kõigeal sügavamat tähendust, vaid lihtsalt elu, mille sees meie väikesed mõistused ekslevad? Nagu üks lugu konnast: Tuli lompi külla ühe konna kauge sugulane ookeani lähedalt ning tiigikonn küsis, kas ookean on suurem kui see minu kodu tiigike. Tule vaata ise kui viitsid seda pikka teekonda läbi teha, vastas sugulane. Tiigikonn oli laisk ja tal ei olnud entusiasmi, kuid ta jäi arutlema, kas ookean on kaks korda suurem või kolm korda… ja filosofeerib siiamaani. Samas on meis ikkagi sügav uudishimu ja katsetamise tung, et leida paremat viisi elada. Jooga filosoofia ütleb otse, et meil on kolm keha: füüsiline, mõtlemise ja vaimne hing. Kui me samastume ainult oma füüsilise keha ja mõtetega, siis oleme lõksus lõputus petuskeemis. Meie olemus on algselt igavene ja muutumatu hing ning kui me ei oska seda toita, jääme alatiseks poolikuks ja rahulolematuks. Kui me kõik kihid ja rollid eest ära võtame, jääb alles Veedade versioonis igavene hing ehk meie algne vaimne keha (svarupa). Algne mina on igavene ja omab ajatut suhet Jumalaga vastavalt oma maitsele(rasa). Kõik religioonid ja Veedade tarkused on selleks, et tõsta meie teadvust kõrgemale nendest ajutistest identifitseerimistest ja teha seda nii, et see ei kahjustaks meie kohustusi ja ülesandeid selles maailmas. Kunstlik loobumine ei ole meile lahendus. Probleemid on meie mõistuses ja nende eest ei saa põgeneda. Peame muutma vaenlase sõbraks ja toitma oma sisemaailma teadvust tõstva puhta informatsiooniga. Lihtsamalt öeldes, kui me ei paranda oma iseloomu ja motivatsioone, suurendab vaimne praktika ainult madalate omaduste nagu viha, kadedus ja iha suurust. See on järkjärguline jooga protsess, kuidas kasutada heade eeskujude ja pühakirjade tarkust, et liikuda õiges suunas esimese praktilise sammu poole. On kolm olulist tuge: Emake loodus, regulaarne vaimne praktika ja tervislik toitumine. Kui teeme edusamme ja saavutame stabiilsuse, on meid raske murda materiaalse maailma kiusatustel. Elumõte algab sellega, et leida eesmärk, mis ei sõltu mööduvatest nähtustest ja kestab igavesti. Seejärel tuleb praktika ja kultuur, kuidas siduda see elumõte igapäevaeluga nii, et see ei ole šokk iseendale ega teistele. Hiljem lahustub elumõte spontaanseks ja ekstaatiliseks armastuseks, mis ei ole sentimentaalne, vaid meie hinge algne olemus – olla Jumalaga lähedas kontaktis ja teenida kogu loomet tingimusteta. Parim õppetund on hetk ja inimesed ümberringi praeguses reaalsuses. Kaardid on juba jagatud ja põgenemisel ei ole mõtet. Jooga filosoofia aitab meil õppida olema õnnelikud selles kehas ja ühiskonnas ning mõista, et need raskused on osa elu õppekavast, mida peame alandlikult ja targalt lahendama. On head eeskujud ja tarkused, kuidas muuta surma-sünni tsükkel armastuse kasuks. Kõik on alati olnud meie hingele hea, siis õppigem seda nägema ning teadvustama. Suur loodus ei ole surnud, vaid tundlikum ja tähelepanelikum meie suhtes kui me ise oleme. Jõudu tööle!