Üksindus – See sõna ise juba kannab endas kurba alatooni ning on paljudele tuttav kogemus. Filosofeerida selle üle on kõrvaltvaatajana alati lihtne, kuid see on sageli ainus viis, kuidas end oma emotsioonidest korrakski mõistuse abil distantseerida. Enamik meist mõistab, kui lahutamatu osa me elutervikust oleme, ja teame, et suure looduse ees on võimatu jääda märkamatuks. Ometi külastab üksinduse tunne meid kõiki regulaarselt. Kui öelda otsekoheselt ja karmilt, siis on üksinduse kogemine sageli laiskuse, teadmatuse ja enesekesksuse tulemus – tunneme end märkamatuna, kui ootame, et maailm vastaks meie soovidele. Kui meil on sügav veendumus, et maailm peab alluma meie visioonidele, siis järgneb vältimatult pettumus ja teiste süüdistamine, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Sellest tuleneb üksinduse esimene põhjus: keegi ei mõista mind ega toimi vastavalt minu soovidele ning tundub, et loodus töötab alati vastu. Loomulikult on üksindusel ka positiivne vorm – näiteks isiklik rahuaeg looduses või palve Jumala poole. See on vajalik ja kvaliteetne “patareide laadimise” aeg, mida isegi suured pühakud kasutavad, eraldudes regulaarselt välisest maailmast. Siin kehtib harmooniline tasakaalu printsiip: 50% sisemaailmale ja 50% välismaailmale. Teine depressiivse üksinduse põhjus on laiskus ja mugavustsooni jäämine. Kui oled loobunud pidevast püüdlusest ühiskonnas läbi lüüa ja süüdistad üleolevalt inimesi, ilma, ühiskonda, siis see on justkui magus egoistlik “tripp”, kus tunned, et pole mõtet enam üritada, et sinu aeg on läbi ja sind ei huvita enam pidev valguse poole liikumine. Kui aga südames on veel säilinud lootuse säde, siis saadab loodus tavaliselt meie teele mõne innustava raamatu või hea eeskuju. Siit algab periood, kus hakkad tutvuma maailma üldpildi ja vaimsete seadustega. Tähelepanu pöördub korraks ära igapäevastest probleemidest ning sageli kaasneb sellega isegi fanaatiline pühendumine mõnele uuele vaimsuse “liikumisele”. Tekib uus sentimentaalne unistus ja lootus saavutada läbi mingi imemeetodi unelmate tulemus. See on hea ja loomulik osa algaja spiritualisti arengust. Siit edasi külastavad meid aga ikka ja jälle meie iseloomu madalamad omadused, kuid peenemas vormis – näiteks võid hakata end pidama paremaks ja kõike teadvaks päästjaks. Ja isegi siis, kui oled vaimsuse praktiseerija, võid ikka tunda end üksikuna selles universumis. Muidugi, igatsus, unistus ja lootus võivad olla väga head abivahendid, kuid hinge rahu ei tule enne, kui ta ennast igavese hingena teadvustab. Seni jätkab depressiivne ja jõuetu üksinduse tunne meid jälitamist. Keha kui peamise identiteedi ja meeleliste naudingute poole püüdlemine viib alati üksinduse ja hirmudeni. Lõppude lõpuks tuleb ju varem või hiljem surm ning peame astuma üle piiri teadmatusse, teadmata, kes või mis meid teisel pool ootab. Kui me mõistame teoorias, et üksindust pole tegelikult olemas, kuid ei praktiseeri enda iseloomu parandamist ega suhtle inspireerivate eeskujude ja õpetajatega, jääb üksinduse kurb vari meie eksirännakut saatma. Nii ongi – valikuvabadus on armastuse igavene seadus ja me peame saatusele näitama, kui palju oleme valmis oma tegude ja ohvrite kaudu paremuse poole liikuma. Muidugi on lihtne entusiastil öelda, et hakka ennast nüüd liigutama aga ka siin on palju nippe kuidas oma laiskus ja üksinduse ohvriroll ära petta. Tuletame meelde põhilised meie laadimise allikad. Emakeses looduses jalutamine, kõrgema vaimse muusika või loengute kuulamine peaksid olema ka kõige raskemas seisus võimalikud tegutsemise varjandid. Õnnelik on inimene, kel on keegi innustaja ja ärakuulaja tutvusringkonnas. Selleks on vaja oma uhkus ületada ja paluda suhtlust eespool olevatelt hingedelt. Õnneks on maailmas võimalik alati leida omakasupüüdmatuid inimesi, kui natukenegi sirutada käed välja.Suur Loodus on meie üksiku hingega isikuliselt väga sügavalt seotud ja üllatuseks meile teab iga meie alateadvusesse peidetud mõttevarjundit. See paistab alguses uskumatu aga pärast pikemat praktikat eneseteadvustamise teel ootab meid suur imeline avastus. Meie Hinge kõrval on alati eksisteerinud Ülihing ehk Jumala Isiksuse teadvuse kohalolek. See on loomulikult kõrge realisatsioon aga kõigil on mingi kogemus oma intuitsioonist ning südametunnistusest selgetel hetkedel – see ongi tõestus, et me pole üksi vaid meie teadvuse tähelepanu on hajutatud mateeriasse.
Seega tuleb teooria praktikasse viia esimeste sammudega. Jõudu tööle!
Üksindus
Üksindus – See sõna ise juba kannab endas kurba alatooni ning on paljudele tuttav kogemus. Filosofeerida selle üle on kõrvaltvaatajana alati lihtne, kuid see on sageli ainus viis, kuidas end oma emotsioonidest korrakski mõistuse abil distantseerida. Enamik meist mõistab, kui lahutamatu osa me elutervikust oleme, ja teame, et suure looduse ees on võimatu jääda märkamatuks. Ometi külastab üksinduse tunne meid kõiki regulaarselt. Kui öelda otsekoheselt ja karmilt, siis on üksinduse kogemine sageli laiskuse, teadmatuse ja enesekesksuse tulemus – tunneme end märkamatuna, kui ootame, et maailm vastaks meie soovidele. Kui meil on sügav veendumus, et maailm peab alluma meie visioonidele, siis järgneb vältimatult pettumus ja teiste süüdistamine, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Sellest tuleneb üksinduse esimene põhjus: keegi ei mõista mind ega toimi vastavalt minu soovidele ning tundub, et loodus töötab alati vastu. Loomulikult on üksindusel ka positiivne vorm – näiteks isiklik rahuaeg looduses või palve Jumala poole. See on vajalik ja kvaliteetne “patareide laadimise” aeg, mida isegi suured pühakud kasutavad, eraldudes regulaarselt välisest maailmast. Siin kehtib harmooniline tasakaalu printsiip: 50% sisemaailmale ja 50% välismaailmale. Teine depressiivse üksinduse põhjus on laiskus ja mugavustsooni jäämine. Kui oled loobunud pidevast püüdlusest ühiskonnas läbi lüüa ja süüdistad üleolevalt inimesi, ilma, ühiskonda, siis see on justkui magus egoistlik “tripp”, kus tunned, et pole mõtet enam üritada, et sinu aeg on läbi ja sind ei huvita enam pidev valguse poole liikumine. Kui aga südames on veel säilinud lootuse säde, siis saadab loodus tavaliselt meie teele mõne innustava raamatu või hea eeskuju. Siit algab periood, kus hakkad tutvuma maailma üldpildi ja vaimsete seadustega. Tähelepanu pöördub korraks ära igapäevastest probleemidest ning sageli kaasneb sellega isegi fanaatiline pühendumine mõnele uuele vaimsuse “liikumisele”. Tekib uus sentimentaalne unistus ja lootus saavutada läbi mingi imemeetodi unelmate tulemus. See on hea ja loomulik osa algaja spiritualisti arengust. Siit edasi külastavad meid aga ikka ja jälle meie iseloomu madalamad omadused, kuid peenemas vormis – näiteks võid hakata end pidama paremaks ja kõike teadvaks päästjaks. Ja isegi siis, kui oled vaimsuse praktiseerija, võid ikka tunda end üksikuna selles universumis. Muidugi, igatsus, unistus ja lootus võivad olla väga head abivahendid, kuid hinge rahu ei tule enne, kui ta ennast igavese hingena teadvustab. Seni jätkab depressiivne ja jõuetu üksinduse tunne meid jälitamist. Keha kui peamise identiteedi ja meeleliste naudingute poole püüdlemine viib alati üksinduse ja hirmudeni. Lõppude lõpuks tuleb ju varem või hiljem surm ning peame astuma üle piiri teadmatusse, teadmata, kes või mis meid teisel pool ootab. Kui me mõistame teoorias, et üksindust pole tegelikult olemas, kuid ei praktiseeri enda iseloomu parandamist ega suhtle inspireerivate eeskujude ja õpetajatega, jääb üksinduse kurb vari meie eksirännakut saatma. Nii ongi – valikuvabadus on armastuse igavene seadus ja me peame saatusele näitama, kui palju oleme valmis oma tegude ja ohvrite kaudu paremuse poole liikuma. Muidugi on lihtne entusiastil öelda, et hakka ennast nüüd liigutama aga ka siin on palju nippe kuidas oma laiskus ja üksinduse ohvriroll ära petta. Tuletame meelde põhilised meie laadimise allikad. Emakeses looduses jalutamine, kõrgema vaimse muusika või loengute kuulamine peaksid olema ka kõige raskemas seisus võimalikud tegutsemise varjandid. Õnnelik on inimene, kel on keegi innustaja ja ärakuulaja tutvusringkonnas. Selleks on vaja oma uhkus ületada ja paluda suhtlust eespool olevatelt hingedelt. Õnneks on maailmas võimalik alati leida omakasupüüdmatuid inimesi, kui natukenegi sirutada käed välja.Suur Loodus on meie üksiku hingega isikuliselt väga sügavalt seotud ja üllatuseks meile teab iga meie alateadvusesse peidetud mõttevarjundit. See paistab alguses uskumatu aga pärast pikemat praktikat eneseteadvustamise teel ootab meid suur imeline avastus. Meie Hinge kõrval on alati eksisteerinud Ülihing ehk Jumala Isiksuse teadvuse kohalolek. See on loomulikult kõrge realisatsioon aga kõigil on mingi kogemus oma intuitsioonist ning südametunnistusest selgetel hetkedel – see ongi tõestus, et me pole üksi vaid meie teadvuse tähelepanu on hajutatud mateeriasse.