ye hi sansparśha-jā bhogā duḥkha-yonaya eva teādyantavantaḥ kaunteya na teṣhu ramate budhaḥ
Bhagavad Gita 5.22
Arukas inimene ei püüdle materiaalsete meelte ja meelte objektide kokkupuutest tulenevate naudingute poole, mis on kannatuste allikaks. Oo, Kuntī poeg, sellistel naudingutel on algus ja lõpp ning seetõttu arukas inimene neist rõõmu ei tunne.
Selline absoluutselt ebapopulaarne teema. Kellele meeldiks inimene, kes tuleks ja hakkaks meie naudinguid piirama ning rääkima, et on veel paremad pudrumäed kui sa loobud hetke harjumustest. Seda enam, et vaimsed naudingud tähendavad alguses praktikas palju higi, vaeva ja pisaraid.
Alustame algusest – kinkimise rõõm on magusam, kui kingi saamine. Mida suurem on kiindumus ajutistesse nähtustesse seda suurem on peavalu kolmel tasandil. Esiteks, et saada pead vaeva nägema ja pole garantiid, et tulemus üldse tuleb. Siis on vaja hoida oma vara hirmus, et keegi seda ei varastaks ja kui sellel varal mingil põhjusel enam mingit väärtust pole, siis tekib kurbus ja ahastus. Mateeria ja keha on pidevalt muutuvad elemendid ning kui meil puudub teadmine igavestest nähtustest, siis jääbki meil üle samastada end mööduvate hetkeillusioonidega, kuna hinge põhiolemus on Ananda – õnne ja õndsuse tagaajamine. Kui pole maitset läbi praktika, et võib rõõmu südames tunda ka omakasupüüdmatuses siis on muidugi raske end ümber häälestada. Jooga läbi Veedade filosoofia ei raiska aega ja annavad kõigile võimaluse teha samm edasi valguse poole. Keegi ei nõua ülevarju hüppamist. Kui on huvi tekkinud siis kultiveeri lihtsalt teadmisi. Kui omad juba teatud mõistmist, siis võid teha heategevust teiste heaoluks. Sellest punktist edasi saab tekkida suhtlus ja koostöö nendega, kes samuti püüdlevad kõrgemate eesmärkide poole. Kui on hea kultuurne innustus siis hakkad enda harjumusi muutma läbi regulaarse vaimse praktika. Läbi regulaarse praktika ja pühendumuse tuleb järjest rohkem arusaamu, mis puudutavad ajutisi kehalisi naudinguid ja hingelist heaolu. Üleminek nende kahe vahel võib ideaalis olla sujuv. Alguses võib olla raske olla täiuslikult kaastundlik ja armulik nagu Pühak, kuid samal ajal võib vana rutiinne materiaalne eluviis hakata tunduma vähem meeldiv. See on imeline etapp elukoolis, kus kõrgem loodus õpetab sulle empaatiat ja sügavamat tundlikkust, mis aitab näha asju sügavamalt. See võib tähendada ka oma mitte nii sobivate harjumuste kõrvaltvaatamist ja nende üle imestamist.
Söömise, suhtlemise, magamise ja liikumise kvaliteet paraneb ning me hakkame kogema esimesi hingeõnnehetki. See võib olla sisemine ja sügav muutus, kui mõistame, et elu lõppeesmärk ei seisne mitte ainult eneses, enda heaolu tagamises ja enese rahuldamises, vaid selles, et saame olla alandlikud teenrid armastuses kõigi teiste suhtes. Linnakeskkonnas võib “teener” sõna sageli negatiivselt mõjuda, kuid oleme kaua aega olnud suunal, kus meie eneseväärtustamist mõõdetakse sageli võimu ja tähtsuse kaudu. Lihtsad vaimse elu arusaamad saabuvad, tuues endaga teadlikkuse, et oleme lahutamatu osa suuremast tervikust. Koostöö kõrgemate loodusseadustega on vajalik, et vältida igavest sünni ja surma tsüklit kannatuste keskel. Minu olemus väljendub läbi tegevuste ja soovi olla rõõmuallikas, isegi kui keegi seda ei märka, ning olla viimane järjekorras. See sisemine alandlikkus ja teenimine on oluline läbi Kõrgema ja teiste teenimise. Kui me omistame tarkusele ja tervislikule elule tähtsust, kuid ei rakenda neid igapäevastes teenimistes, võime muutuda lihtsalt fanaatikuteks ja sentimentaalseteks egoistideks.
Ebaedukas joogi sünnib pärast paljusid naudinguid täis aastaid Jumalakartlike olendite planeetidel kas õiglaste inimeste või rikka aristokraadi perekonda või kui ta on langenud pärast pikaajalist jooga praktiseerimist sünnib ta transtsendentalisti perekonda, mille liikmed omavad kindlasti suuri teadmisi. Sellised sünnid on selles maailmas kahtlemata haruldased.
See on selline lohutav värss ja arusaam, et vaimu püüdluste energia on igavene isegi kui meil selles elus ei õnnestu lõpplik kahesusest vabanemine. Jätkame kindlasti sealt maalt kus pooleli jäi hinge pingutus. Kahjuks on materiaalse energia olemus selline, et kõik, mida selles elus kokku kogume, jääb maha surma saabudes, sealhulgas vara ja kuulsus.
Ehk siis lühidalt on meie valikuvabadus alati kahe suure energia all. Kas valime kehalise samastamise illusoorse hinge mitte rahuldava MAHA MAYA materiaalse sageduse või igavese YOGA MAYA vaimse dimensiooni mõju. Mõlemad on Allika energiad aga kuna hing on vaimne (marginaalne kahe energia vahel olev olend) siis enne ta ei rahune kui saab oma algsesse sisemise (Hladini shakti) armasuse Jumalikku seisundisse. See paistab küll kas religioosne või joogalik lõputu koolkondade jada aga algolemuslikult on see hinge loomulik igavene eksistens.
Materiaalne ja vaimne nauding!
Arne Lauri
ye hi sansparśha-jā bhogā duḥkha-yonaya eva teādyantavantaḥ kaunteya na teṣhu ramate budhaḥ
Bhagavad Gita 5.22
Arukas inimene ei püüdle materiaalsete meelte ja meelte objektide kokkupuutest tulenevate naudingute poole, mis on kannatuste allikaks. Oo, Kuntī poeg, sellistel naudingutel on algus ja lõpp ning seetõttu arukas inimene neist rõõmu ei tunne.
Selline absoluutselt ebapopulaarne teema. Kellele meeldiks inimene, kes tuleks ja hakkaks meie naudinguid piirama ning rääkima, et on veel paremad pudrumäed kui sa loobud hetke harjumustest. Seda enam, et vaimsed naudingud tähendavad alguses praktikas palju higi, vaeva ja pisaraid.
Alustame algusest – kinkimise rõõm on magusam, kui kingi saamine. Mida suurem on kiindumus ajutistesse nähtustesse seda suurem on peavalu kolmel tasandil. Esiteks, et saada pead vaeva nägema ja pole garantiid, et tulemus üldse tuleb. Siis on vaja hoida oma vara hirmus, et keegi seda ei varastaks ja kui sellel varal mingil põhjusel enam mingit väärtust pole, siis tekib kurbus ja ahastus. Mateeria ja keha on pidevalt muutuvad elemendid ning kui meil puudub teadmine igavestest nähtustest, siis jääbki meil üle samastada end mööduvate hetkeillusioonidega, kuna hinge põhiolemus on Ananda – õnne ja õndsuse tagaajamine. Kui pole maitset läbi praktika, et võib rõõmu südames tunda ka omakasupüüdmatuses siis on muidugi raske end ümber häälestada. Jooga läbi Veedade filosoofia ei raiska aega ja annavad kõigile võimaluse teha samm edasi valguse poole. Keegi ei nõua ülevarju hüppamist. Kui on huvi tekkinud siis kultiveeri lihtsalt teadmisi. Kui omad juba teatud mõistmist, siis võid teha heategevust teiste heaoluks. Sellest punktist edasi saab tekkida suhtlus ja koostöö nendega, kes samuti püüdlevad kõrgemate eesmärkide poole. Kui on hea kultuurne innustus siis hakkad enda harjumusi muutma läbi regulaarse vaimse praktika. Läbi regulaarse praktika ja pühendumuse tuleb järjest rohkem arusaamu, mis puudutavad ajutisi kehalisi naudinguid ja hingelist heaolu. Üleminek nende kahe vahel võib ideaalis olla sujuv. Alguses võib olla raske olla täiuslikult kaastundlik ja armulik nagu Pühak, kuid samal ajal võib vana rutiinne materiaalne eluviis hakata tunduma vähem meeldiv. See on imeline etapp elukoolis, kus kõrgem loodus õpetab sulle empaatiat ja sügavamat tundlikkust, mis aitab näha asju sügavamalt. See võib tähendada ka oma mitte nii sobivate harjumuste kõrvaltvaatamist ja nende üle imestamist.
Söömise, suhtlemise, magamise ja liikumise kvaliteet paraneb ning me hakkame kogema esimesi hingeõnnehetki. See võib olla sisemine ja sügav muutus, kui mõistame, et elu lõppeesmärk ei seisne mitte ainult eneses, enda heaolu tagamises ja enese rahuldamises, vaid selles, et saame olla alandlikud teenrid armastuses kõigi teiste suhtes. Linnakeskkonnas võib “teener” sõna sageli negatiivselt mõjuda, kuid oleme kaua aega olnud suunal, kus meie eneseväärtustamist mõõdetakse sageli võimu ja tähtsuse kaudu. Lihtsad vaimse elu arusaamad saabuvad, tuues endaga teadlikkuse, et oleme lahutamatu osa suuremast tervikust. Koostöö kõrgemate loodusseadustega on vajalik, et vältida igavest sünni ja surma tsüklit kannatuste keskel. Minu olemus väljendub läbi tegevuste ja soovi olla rõõmuallikas, isegi kui keegi seda ei märka, ning olla viimane järjekorras. See sisemine alandlikkus ja teenimine on oluline läbi Kõrgema ja teiste teenimise. Kui me omistame tarkusele ja tervislikule elule tähtsust, kuid ei rakenda neid igapäevastes teenimistes, võime muutuda lihtsalt fanaatikuteks ja sentimentaalseteks egoistideks.
prāpya puṇya-kṛitāṁ lokān uṣhitvā śhāśhvatīḥ samāḥśhuchīnāṁ śhrīmatāṁ gehe yoga-bhraṣhṭo ’bhijāyateatha vā yoginām eva kule bhavati dhīmatāmetad dhi durlabhataraṁ loke janma yad īdṛiśham
Bhagavad Gita 6.41,42
Ebaedukas joogi sünnib pärast paljusid naudinguid täis aastaid Jumalakartlike olendite planeetidel kas õiglaste inimeste või rikka aristokraadi perekonda või kui ta on langenud pärast pikaajalist jooga praktiseerimist sünnib ta transtsendentalisti perekonda, mille liikmed omavad kindlasti suuri teadmisi. Sellised sünnid on selles maailmas kahtlemata haruldased.
See on selline lohutav värss ja arusaam, et vaimu püüdluste energia on igavene isegi kui meil selles elus ei õnnestu lõpplik kahesusest vabanemine. Jätkame kindlasti sealt maalt kus pooleli jäi hinge pingutus. Kahjuks on materiaalse energia olemus selline, et kõik, mida selles elus kokku kogume, jääb maha surma saabudes, sealhulgas vara ja kuulsus.
Ehk siis lühidalt on meie valikuvabadus alati kahe suure energia all. Kas valime kehalise samastamise illusoorse hinge mitte rahuldava MAHA MAYA materiaalse sageduse või igavese YOGA MAYA vaimse dimensiooni mõju. Mõlemad on Allika energiad aga kuna hing on vaimne (marginaalne kahe energia vahel olev olend) siis enne ta ei rahune kui saab oma algsesse sisemise (Hladini shakti) armasuse Jumalikku seisundisse. See paistab küll kas religioosne või joogalik lõputu koolkondade jada aga algolemuslikult on see hinge loomulik igavene eksistens.